Vicu Tšiilis

 ELO ehk eelorientatsioon on igale tulevasele YFU vahetusõpilasele kohustuslik käimine. Tegemist on kolmepäevase seminariga, kus vabatahtlikud (kes ka ise on vahetusaastal käinud) jagavad oma kogemusi ja valmistavad meid tulevaseks aastaks võimalikult hästi ette. Kui mina sain oma meilile ELO kutse ei osanud ma juuni alguses toimuvast üritusest väga midagi arvata. Kuna mul ei ole ühtegi sõpra YFU-ga vahetusaastal käinud, siis ei olnud mul ka võimalus kuulda kellegi teise kogemust. Nii läksingi ühel juunikuu reedesel hommikul  tundmatusele vastu.  Okeiokei, eks ma midagi ju ikka teadsin ka.  Kokkuvõttes kujunes sellest kolmest päevast üks põnevaim laager, kus ma varem käinud olen. Kohale jõudes saime nimesildid koos sihtriikide lipuga ja YFU särgi ning totebagi koos ELO kavaga. Nimesildid pidid meil koguaeg kaelas olema ning need osutusid väga heaks small talk -i algatajaks (mis su nimi on? kuhu riiki sa lähed? miks just see riik? kas sul on juba vahetuspere olemas?). Nagu ma paljudele

  Arvan, et minu soov välismaale õppima minna hakkas kasvama suvel enne 7. klassi ehk siis potsatas see idee mulle pähe umbes neli aastat tagasi. Sellal mõlgutasin mõtteid kauges tulevikus ideega teha oma bakalaureus Eestist eemal. Mõni aeg hiljem soovitas mulle vahetusaastale minekut minu ema, kellel oli tuttavaid endiste YFU vahetusõpilaste seast ja ta arvas, et keskkooli ajal maailma avastada oleks praktilisem. Mulle hakkas see mõte üsna kohe meeldima, kuid ausalt öeldes ei võtnud ma seda tõsiselt. Pigem oli YFU pakutavate vahetusaasta riikide vaatamine minu jaoks võimalus fantaseerida, mis oleks, kui ma tõesti läheksin aastaks kuhugi teise maailma otsa. Varsti aga tekkis mu riikide uudistamisse kitsendus: võiks minna mõnda hispaaniakeelsesse riiki, et omandada täielikult sealne emakeel. Hispaania keel just seetõttu, et olen varem käinud RaMi hispaania koolis õppimas mitmel perioodil, õpin B-keelena hispaania keelt ja mu vanavanemad elavad poole aastast Hispaanias ehk siis mul on üs