Kuidas otsustasin aastaks Eestist plehku panna ehk minu täitsa esimene blogipostitus

 

Arvan, et minu soov välismaale õppima minna hakkas kasvama suvel enne 7. klassi ehk siis potsatas see idee mulle pähe umbes neli aastat tagasi. Sellal mõlgutasin mõtteid kauges tulevikus ideega teha oma bakalaureus Eestist eemal. Mõni aeg hiljem soovitas mulle vahetusaastale minekut minu ema, kellel oli tuttavaid endiste YFU vahetusõpilaste seast ja ta arvas, et keskkooli ajal maailma avastada oleks praktilisem. Mulle hakkas see mõte üsna kohe meeldima, kuid ausalt öeldes ei võtnud ma seda tõsiselt. Pigem oli YFU pakutavate vahetusaasta riikide vaatamine minu jaoks võimalus fantaseerida, mis oleks, kui ma tõesti läheksin aastaks kuhugi teise maailma otsa.

Varsti aga tekkis mu riikide uudistamisse kitsendus: võiks minna mõnda hispaaniakeelsesse riiki, et omandada täielikult sealne emakeel. Hispaania keel just seetõttu, et olen varem käinud RaMi hispaania koolis õppimas mitmel perioodil, õpin B-keelena hispaania keelt ja mu vanavanemad elavad poole aastast Hispaanias ehk siis mul on üsna mitmest küljest põhjuseid, et saada selgeks juba pisut tuttav keel. Kui ma hakkasin hispaaniakeelseid riike uurima, oli mul endal tahtmine minna Lõuna-Ameerikasse. Hispaania tundus minu jaoks koht, kus on juba käidud ja avastatud, kuigi see on samas üsna naeruväärne mõte, sest olen Hispaanias ainult ühes piirkonnas natuke ringi sõitnud ja seigelnud. Täpselt sama tõdes ka mu ema, kui oma kaugetest soovidest rääkisin. Tema suunas mind seega kaaluma Hispaaniasse minekut, mis oleks Eesti käeulatuses. Üllataval kombel, kui tõstatasime teema vahetusõpilaseks minekust isaga ja rääkisime minu soovist avastata Ladina-Ameerikat, oli tema kohe väga entusiastlikult nõus. Alates momendist, kui rääkisin vahetusaastast oma isale, muutus see tõeliseks. Sellest hetkest alates ei olnud enam tegemist õhulossiga, vaid konkreetse plaaniga. Möödunud suvel täitsin oma esimesed YFU dokumendid ja sügisel käisin valimispäeval. Sealt hakkas asi liikuma üsna kiiresti, varsti käisime perega lepinguvestlusel ja üks mõttemuutus sihtriigi osas, hiljem allkirjastasimegi minu vahetusaastale mineku lepingu. TŠIILI!!

Oma tulevase vahetuspere sain võrreldes teiste vahetusõpilastega teada üsna varakult, aprilli alguses. Minu tulevasse perre kuuluvad ema, isa ja kolm nooremat venda. Info vahetuspere kohta sain inglise keele tunni ajal, kui jõudsin korra kiigata oma mailbox`i ja nägin pealkirja: “Sulle on leitud pere!”. Panin õpetaja märkuse peale telefoni ruttu ära, kuid oma üllatuse ja rõõmu väljalaskmiseks kirjutasin vihikusse suurte tähtedega: “MUL ON PERE!” ja näitasin oma sõbrannale/pinginaabrile.

Umbes nädal aega hiljem kirjutasin oma host-emale meili ja alates sellest ajast oleme vähemalt paar korda nädalas ühenduses olnud. Meie suhtlus on aga ainult hispaania keeles, sest vahetuspere ei räägi sõnagi inglise keelt, kuid see-eest on mul hetkel kasulik sõber spanishdict ehk siis tõlke äpp, mille abil saan vastaspoole sõnumitest aru ja nemad minu omadest.

Hetkel pole mulle veel päris kohale jõudnud, et vaid kuu pärast olen lendamas üksinda teisele poole maakera tervelt üheks aastaks. Tõenäoliselt jõuab reaalsus mulle kohale alles lennujaamas…