Vicu Tšiilis

 Heihopsti! Imeväel on aeg kuidagi lennanud ja minu saabumisest Tšiili on möödas juba peaaegu kuu aega. Minu eelmisest kokkuvõttest on möödas pea kaks nädalat ja ma ütleks, et on viimane aeg endast märku anda. 6. augustil (ehk teisel pühapäeval koos oma host-perega) tähistati siin dia de los niños (laste päeva) ja selle päeva puhul läksime kogu perega (mina, host-ema, host-isa, host-vennad ja host-isa ema ja kaks õde koos oma lastega) vulkaan Osornole. Minekuks sain laenuks oma host-nõbu lumepüksid, mis olid mulle täitsa kukekad, kuid kuna ma ei teadnud kui külm seal saab olema, võtsin need heameelega vastu. Vulkaani peal oli eestlase jaoks üsna õhuke lumekiht, kuid piisav, et lastel oli lõbus mängida ja kelgutada. Ka mulle pakuti kelgutamise võimalust, kuid kuna minu jalad olid jäätumas siis ma ütlesin naeratades "ei" ning püüdsin edasi-tagasi käies oma varbakesi soojendada😅 Koos oma host-vanematega ehitasime väikese lumememme aga kuna lumi ei hakkanud peaaegu üldse kokku,

 Heiiiii, tervitused siit kaugelt Tšiilimaalt, kus ma juba teisel koolipäaeval haiguse pärast koju jäin (2.08). Aga vähemalt andis see mulle põhjuse mitte edasi lükata seda postitust;) Aga enne kui saame rääkida kuidas mul õnnestus juba haigeks jääda, tuleb rääkida kuidas me siia jõudsime. Minu ja kahe teise Eesti vahetusõpilase Oona ja Elisabeti teekond hakkas Tallinna Lennujaamas, kus me pidime kogunema kella 13:15-ks, et teha varakult check-in ja jätta hüvasti oma perega. Hommikul kodus oli mul päris ärev olla ja ega mul suuremat söögiisu ei olnud. Aga kui me kogu perega lennujaama jõudsime oli mul pigem tunne nagu läheks reisile kui üheks aastaks võõrasse keskkonda, võõraste inimestega elama. Tallinna Lennujaamas saime kõik ilusti turvakontrollist läbi ja leidsime kiiresti õige värava üles. Ja lend Helsinkisse läks ka kiiresti ja ilusasti, õnneks istusime igal pool kõik kolmekesi kõrvuti. Esimene "viperus" või asi, mis läks teistmoodi kui planeeritult oli see, et Helsinki