Tervitused teiselt poolt maakera

Heiiiii, tervitused siit kaugelt Tšiilimaalt, kus ma juba teisel koolipäaeval haiguse pärast koju jäin (2.08). Aga vähemalt andis see mulle põhjuse mitte edasi lükata seda postitust;)

Aga enne kui saame rääkida kuidas mul õnnestus juba haigeks jääda, tuleb rääkida kuidas me siia jõudsime.

Minu ja kahe teise Eesti vahetusõpilase Oona ja Elisabeti teekond hakkas Tallinna Lennujaamas, kus me pidime kogunema kella 13:15-ks, et teha varakult check-in ja jätta hüvasti oma perega. Hommikul kodus oli mul päris ärev olla ja ega mul suuremat söögiisu ei olnud. Aga kui me kogu perega lennujaama jõudsime oli mul pigem tunne nagu läheks reisile kui üheks aastaks võõrasse keskkonda, võõraste inimestega elama. Tallinna Lennujaamas saime kõik ilusti turvakontrollist läbi ja leidsime kiiresti õige värava üles. Ja lend Helsinkisse läks ka kiiresti ja ilusasti, õnneks istusime igal pool kõik kolmekesi kõrvuti. Esimene "viperus" või asi, mis läks teistmoodi kui planeeritult oli see, et Helsinki lennujaamas, kui ootasime oma Madridi lendu, käis üks tädi ringi ja küsis inimestelt, kellel olid kõige suuremad käsipagasid, kas nad oleksid nõus oma kotid/kohvrid check-in'ima, sest lennuk olevat nii täis, et kõigi käsipagasid ei mahu lennukisse üles. Nii käis tädi ka meie juurest läbi ja talle jäi silma Oona käsipagas. Õnneks oli Oona just mõni hetk hiljem laenanud minu tote-bag'i, et olulisemad asjad rohkem käepärast oleksid. Ja kui ta läks oma kohvrit tädile andma, küsisime kõik koos mitu korda tädilt üle, et kust me kohvri kätte saame, tädi kinnitas, et kui jõuate kohale siis lindi pealt saate kätte. Meie olime siis rahul, õnneks on Madridis aega, et kohver lindi pealt ära tuua, värav üles otsida, uus pilet saada (Tallinnas anti meile ainult kahe esimese lennu piletid ning öeldi, et viimase pileti saame Madridis) ja siis sööma minna ja ilusti lennule jõuda... No jamh nii lihtsasti need asjad ei läinud. Madridi jõudes läksime esimese asjana pagasite kätte saamise kohta ja otsisime meie lennu üles ja ootasime ja ootasime ja siis hakkas juba vaikselt paanika tulema, sest ekraan näitas, et viimane kohver juba tuli aga Oona käsipagasit polnud ikka kusagilt näha. Nii pidime küsima lennujaama töötajatelt abi ja tuli välja, et pagasi saame kätte alles Santiagos... Edasi üritasime saada välja pagasitagastamise alalt ilma lennujaama alalt väljumast ja pärast mitme töötajaga rääkimist tuli välja, et me siiski peame väljuma ja uue check-in'i oma piletite saamiseks tegema. Piletid käes liikusime uude security'i kontrolli, kus me seekord pidime võtma ära ka oma jalanõud. Ja Oona, kes oli mälestuseks Tallinna Lennujaamast Belief'i ostnud pidi selle järjekorras alla kulistama:(

Lennujaama alal tagasi, otsustasime oma värava ennem üles otsida, kui me midagi hamba alla võtame ja see osutus nii õigeks. Oma väravani jõudmiseks pidime jalutama, sõitma rongiga ja veel jalutama ja jalutama, nii et kui me lõpuks enda väravani jõudsime oli meil boarding'u alguseni vaid 22 minutit. Õnneks olid lähedal automaadid, kust me kõik endale ühe võiku ja joogi ostsime. Ning kui oli söödud ja kiirelt särk vahetatud läksimegi juba järjekorda, et saada oma kõige pikemale lennule. See 13,5h lend oli üks asi, mida ma selle reisi juures kõige rohkem pelgasin, kuid kokkuvõttes saime sellega üsna hästi hakkama. Natuke sai magatud, filmi vaadatud ja räägitud ning varsti olimegi juba vaatamas aknast lähenevaid mägesid.

Meie jõudsime Santiagosse teistest vahetusõpilastest kõige varem nii, et meil oli natuke rohkem aega ajavahega harjumiseks ning uute toitude proovimiseks;) Näiteks järgmisel päeval, sellel päeval, mil kõik teised jõudsid saime meie lõunaks completos'id, mis on nagu hotdog'id aga saiale vorstile ja majoneesile lisaks on seal tomatit ja avakaadot.

Aasta alguse seminar kestis kokku kaks päeva YFU Tšiili kontoris, mis oli nii palju suurem kui YFU Eesti kontor. Kõik vabatahtlikud ja töötajad olid nii toredad ja abivalmid. Esimese orientatsiooni päeva lõpus pidid iga riigi esindajad müüma kõigile teistele midagi oma riigist. Meie kolmekesi müüsime loomulikult Laulu-ja Tantsupeo ning mina ja Elisabet isegi tantsisime natuke Elo-Tähti algust. Ütleme nii, et ma pole mitte kunagi nii uhke olnud, et ma olen Eestlane kui sellel seminaril koos oma kahe kaaseestlasega arutamas suvalisi Eesti asju ja naremas kõige tobedamate asjade üle. Ja kõige veidram oli kohustus orientatsiooni ajal kõigiga inglise või hispaania keeles rääkida. Nii imelik oli rääkida ainsa kahe inimesega kes sind mõistavad need viimased päevad inglise keeles. Õnneks vabal ajal saime ikka eesti keeles rääkida.

Kui eestis oli mul perega lennujaamas üsna lihtne hüvasti jätta, sest mulle polnud kohale jõudnud kõik see aasta pikkune värk, siis Tšiilis viimasel päeval hakkas küll kurb mõeldes, et varsti peame kõik eestlased Tšiili peale laiali minema. Mina ja Oona saime õnneks koos lennujaama minna aga Elisabetile tuldi hotelli järgi. Lennujaamas sõime YFU töötajatega veel lõunat ja siis juba läksimegi neljakesi (üks saksa tüdruk ja üks belgia tüdruk koos meiega) turvakontrolli, kus me ei pidanud kottidest mitte midagi välja võtma ( vedelikke ja elektroonikat). Minu lend oli kohe minemas nii et oma viimase kalli Oonaga pidime tegema ruttu ja siis olimegi omapead:(

YFU Tšiili oli meile kõigile bronninud premium lennupiletid, et neid vajadusel oleks lihtsam muuta, nii et mina ja belgia tüdruk, kes minuga samal lennul oli, lendasime lennukis esimesel istmereal, kus meil oli tohutu jalaruum ja saime tasuta vett, krõpsu ja snäkki. Kaks tundi hiljem kohtusimegi juba oma vahetusperega ja tugiisikuga ja ütleme nii, et see oli minu jaoks väike ärkamise moment, et okei see on päris. Aga kõik olid väga toredad ja mind võeti vastu armsa sildiga. Keelega oli ka väike šokk see, et ma midagi õieti ei oska ja üksteisest väga aru ei saa. Lennujaamast sõitsime otse maale, kus mind ootas suur tort. Õhtul sõime torti ja jõime teed ning andsime kõik parima, et üksteisest aru saada. Teisel päeval ärgates pidin endale natuke aega andma, et ärgata, kuna olin Santiagos haigeks jäänud (pisike köha ja nohu & eelmisel päeval olin ka palavikus olnud) ja hommikul tuli tunne, et oleks parema meelega kohas kus keegi mind mõistab, kus ma olen terve ja mul on soe. Aga ennast rahulikult valmis pannes harjusin ma vaikselt ära ning läksin hommikusöögi lauda ja pärast mängisin host-vendadega palli. Päeval tuli meile külla terve pere ja grilliti lammast ning küpsetati kooki ning magustoiduks saime ka jäätise kohvi. Alguses harjumine sellega, et ma kellegiga õiget vestlust pidada võttis ka aega aga lõpuks harjusin ma ära ja suutsin mõnusasti aega veeta oma uue perega. Hiljem käisime vaatamas ka lehmi ja hobuseid.

Kella kuue paiku pakkisime oma asjad kokku ja hakkasime sõitma Puerto Varase poole, kuna lastel oli hommikul kool. Linnas näidati mulle oma tuba, kus mul on oma voodi, telekas ja kapp ning üllatusena oli öökappi peal mul kollaaž piltidega oma eesti perest ja sõpradest.

Esimene päev koolis kestis mul vaid kaks tundi, kuna siis mulle ainult tutvustati kooli ja klassi ning sain süüa hommikust koos direktori ja teiste õpetajatega. Kooli peal näitas mulle ringi inglise keele õpetaja, kes aitas mulle tõlkida kõike millest ma aru ei saanud.

Järgmisel päeval käisime hommikul host-isaga õmbleja juures koolivormi proovimas ning koolis esimeste tundide ajal pidin endale valima valikained, mida siin pead valima kolm ning need on sul mitu korda nädalas. Tundideks liitusingi kohe esimesse valikainesse, mis oli disain&arhitektuur ning alguses oli tunne, et kuhu ma sattunud olen, kuid õhtul kodutööd tehes sain aru, et mulle vist tegelikult meeldib see aine. Aga ega ma õpetaja jutust väga midagi aru ei saanud. Viimased tunnid olid minu järgmine valikaine argumentatsioon, kus räägiti demokraatiast ja seal ma isegi mõistsin tunni sisu natuke.

Nagu ma juba ülalpool mainisin siis kolmapäeval jäin ma köha, nohu ja kõrvavaluga koju ja vaatasin suhtelist terve päeva filmi aga mängisin kanatuke oma host-ema ja vendadega pisikest laua jalgpalli.

Täna (3.08) otsustasin ma ikkagi vaatamata köhale kooli minna ning see oli hea otsus, kui välja arvata esimese tunni ajal tekkinud köha hoogu, kus isegi õpetaja lõpuks küsis, kas mul kõik korras on. Teiseks oli mul bioloogia, kus ma küll tunnis väga aru ei saanud aga andsin endast parima, et täita töölehte, mis meile anti. Sellele järgnes klassijuhataja tund, kus pandi alianzaks (suur asi ladina koolides, kooli sünnipäeva tähistus, klassid võistlevad üksteisega ja kõigil on mingid teemad jne) kokku erinevate spordialade tiime ning ma suutsin nõustuda liitumisega võrkpalli tiimiga, vaatab kuidas see värk läheb...

Järgmiseks oli kehaline, kus tuli mingi test, kus nad pidid 20 min järjest jooksma ning kuna mul oli köha, sain ma oma sõprade abiga küsida õpetajalt vabastust. Kui kõigil joostud oli jäid need, kes soovisid palli mängima ja kes ei tahtnud istusid istusid pinkidel. Sellel ajal tuli õpetaja minuga rääkima ning minu armsad uued sõbrad aitasid mul tõlkida ja meil oli kõik koos väga tore vestelda. Ja kuidagi õnnestus mul inimeste keskel olles ikkagi tunni lõpuks korvpalliga vastu pead saada;( Õnneks jäi nii mu pea kui ka prillid terveks ja midagi hullu ei juhtunud. Pausi ajal mängisime kaardimängu, mis mulle teisipäeval selgeks õpetati. Viimasteks tundideks oli ajalugu ning seal õppisime midagi seoses territooriumiga aga ega ma midagi aru ei saanud.

Kool lõppes 15:20 ( ja hakkas 8:00) ning mu host-ema tuli mulle kooli järele ja sõitis koju tagasi suurema ringiga, et saaksin näha rohkem oma kodulinna. Nii ilus linn on, nägin esimest korda kahte vulkaani nii lähedalt. Täna tõi ka õmbleja mu koolivormi ära nii et homme ma ei peagi teistest nii palju erinema:))

Igatahes praeguseks on kõik, ma loodan, et kõik mu jutt on enamvähem arusaadav ja kui on mõned grammatilised vead ma väga vabandan😅

👋👋